Kolmapäev, oktoober 13, 2010

Kaera-kookosekuulid

Eile oli väga produktiivne päev, jõudsin küpsiseid teha ja trenni ka veel minna. Panin hiljuti terve varanduse uute trenniriiete peale hakkama, nii et patt oleks minemata jätta, vaja ju kuidagi investeering tasa teenida :).

Aga retseptist, see on iseendast väga lihtne, surad kõik ained kaussi ja kui sul juhtub olema punane KitchenAid’i mikser, siis nüüd on paras aeg seda kasutada :). Ainuke asi, mis aega võtab on kuulide vormimine, mina eriti mõõtmisega vaeva ei viitsinud näha, tegin pallikesi silma järgi ja sain enam-vähem ühesuurused, aga samas, kui ikka tainast oleks rohkem olnud, oleks ka apelsinisuurused küpsised lõpuks plaadile sattunud :).

Kaera-kookosekuulid

250 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
250 g suhkrut
250 g kookoshelbeid
250 g kaerahelbeid
250 g võid või margariini
3 munarebu
2-3 spl rõõska koort või piima

1. Sega küpsetuspulber jahuga ja sulata rasvaine.

2. Sega kõik ained kausis kokku.

3. Vormi taignast väikesed kuulid ja pane küpsetusplaadile.

4. Küpseta 180 kraadises ahjus ca 20 minutit või kuni küpsised on helekollased.


Minu versioon: tegin pool retseptist ja sain ikkagi päris suure koguse. Üks note siiski, kui segu näeb välja nagu purukoogi kate, siis unustasid piima lisamata. Mina vuristasin ikka tükk aega, enne kui koitis, et vedeliku lisamine võiks täitsa mõte olla :). Järgmine kord paneks võib-olla natuke šokolaaditükke ja tiba brandit. Millal alkohol enne maitset rikkunud on :).

Hinnang: täiesti söödavad küpsised, eriti klaasi piimaga. Igatahes otsa nad said :).

Retsepti algallikas: Laine Remmelgas „Suur küpsetamisraamat“

Laupäev, august 15, 2009

Mustikakook

Puhkus peaaegu et läbi ja pean tunnistama, et ma täitsa ootan esmaspäevast tööle minekut. Ega ma siis maniküüris ja pediküüris ilma asjata ei käinud ja raha kulutanud :).

Eile ostsin turult hunniku kukeseeni, mustikaid ja kirsse, lisaks maalt kaasa toodud sõstrad. Puhastasin ja panin neid pea poole ööni karpidesse, aga tehtud sain! Seenetega ma veel mõtlen, mida ma ette võtan, juhul kui neid selle aja peale veel üldse alles on, eilne lõuna- ja õhtusöök koosnes peaasjalikult praetud kukeseentest ja leivast :). Jätsin natuke mustikaid järgi, et ikka vähemalt korra aastas värsketest mustikatest kooki teha.

Arvuti jätsin puhkuse ajaks täitsa teadlikult linna, alugul oli küll hirm, et maailm läheb hukka kui ma vähemalt korra päevas internetis ei surfa, aga seni on kõik veel ühest tükis :). Tänu arvutivabale elule avastasin, et on olemas selline tore asi nagu raamatukogu :). Silma jäi Namaste kokaraamat ja seal oli üks umbe lihtne mustikakoogi reptsept, mis siis täna käiku läks.

Mustikakook

88 g võid
1/4 tl küpsetuspulbrit
1,5 dl nisujahu
1/2 dl suhkrut
1 tl kardemoni

Kate:
3 dl mustikaid
1/2 spl kartulitärklist
1 spl suhkrut

1. Sulata või ja lase hetke jahtuda.

2. Sega omavahel jahu, küpsetuspulber, suhkur ja kardemon ning lisa hoolega segades võile.

3. Laota üsna vedel tainas märgade sõrmedega pirukavormi ja aseta peale mustikad.

4. Sega kartulitärklis ja suhkur ning tõsta segu mustikatele. Raputa õrnalt, et jahu seguneks marjadega.

5. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 25 minutit.


Minu versioon: nuputasin tükk aega, kui suure vormi jaoks algeses retseptis antud taignakogus võiks olla. Lõpuks jagasin taigna ained kaheks ja tegin koogi 20 cm läbimõõduga koogivormi. Tundub, et ma ei olegi puhkuse ajal kogu oma tervet mõistust kaotanud :). Mustikaid oli järgi umbes 3 dl jagu, panin siis kõik, aga segasin enne kartulijahu ja suhkruga segamini, alles siis kallasin koogi peale. Mis sa ikka teed, kui ei suuda nagu kuidagi valmistusõpetust läbi lugeda :).

Hinnang: kardemon annab koogile huvitava maitse, kruusi piimaga väga hea. Läheb listi "võiks ju veel korra teha", aga teades mind, ja kui palju on igasugu huvitavaid retsepte, mis ootavad läbi proovimist, ei usu, et ma kordamiseni jõuan :).

Retsepti algallikas: Namaste. Muhumaa ehedad maitsed.

Pühapäev, juuni 07, 2009

Sealihalõigud pikantse kastmega

Minu eelmise kuu investeering oli rulluisud, ilusad punased rataste peal saapad :). Kui ma poes vist oma koormatäie uiske olin jalga proovinud, tekkis küll kahtlus, et kas ma uiskude peal püsti ka püsin, aga asi polnud üldse nii hull kui ma kartsin. Eks ka muidugi aitas, et ma natuke kuiva trenni tegin, sõitsin korteris kolm meetrit ühes suunas ja kolm meetri teises suunas, uusi veiniklaase pole vaja ja alumised naabrid ka ei kaevanud, nii, et läks kõik õnneks seekord :).

Tegelikult, kui sa oskad jää peal uisutada, pole rulluisud midagi keerulist, lihtsalt jää asemel kukud nüüd asfaldi peale :). Igal juhul, pärastlõuna oli tore ja kõik kondid on ka ühes tükis :).

Sealihalõigud pikantse kastmega

2 (á 250 g) sealihalõiku
oliiviõli
mõni tüümiani oks
mõni rosmariini oks
3-4 küüslauguküünt
soola, pipart

Kaste:
oliiviõli
1 keskmine sibul
½ punast paprikat
1 kuivatatud tšillikaun
200 g purustatud tomateid
soola, pipart
suhkrut

1. Puista sealihatükkidele tüümini ja rosmariini lehti, maitsesta soola-piparga. Pane liha ahjuvormi, lisa juurde kergelt noaga lapikuks vajutatud küüslauguküüned (pole vaja koorida), nirista natuke peale oliiviõli ning küpseta 200 kraadi juures umbes 20 minutit.

2. Kastme tegemiseks kuumuta pannil natuke oliiviõli, lisa hakitud sibul, punane paprika ja tšilli. Prae paar-kolm minutit.

3. Lisa pannile tomatikonserv. Maitsesta soola, pipra ja suhkruga ning lisa natuke vett. Lase tasasel tulele haududa 10-12 minutit kuni kaste on paksenenud.

4. Serveeri lihalõike koos kastmega.


Minu versioon: retseptis oli kirjas värske tšilli, no see jäi ostmata, aga mul on purgitäis kuivatatud tšillit, läks hoopis see käiku. Samuti peaks kastmesse lisama šampinjone, aga neid mul ka ei olnud, igaks juhuks shiitake seeni ei pannud. Pole ju mõtet head asja ära rikkuda ainult sellepärast, et teada saada, kuidas shiitake seened maitsta võivad, kuigi ega paar tükki poleks vist midagist teinud :).

Hinnang: mõnus, kergelt vürtsikas jaheda ilma söök, eriti hea peale linna vahel rullitamist :). Kaste on hea ka lihtsalt saiaga söömiseks. Kõrvale tegin kurgi-karulaugu salatit. See oli minu esimene kokkupuude karulauguga ja ma pean ütlema, et ega see viimaseks küll ei jää.

Retsepti algallikas: Gordon Ramsay „Fast Food: Recipes from the F Word“

Tomati-küüslaugusaiad

Öine shopping tehtud ja nüüd olen ma Victorinox’i leivanoa uhke omanik. Vaatasin veel igatseva pilguga Villeroy & Boch nõudevalikut ja kõndisin kindlal sammul neist mööda, ostan neid siis kui rikkaks saan või tuleb supersoodus soodukas :).

Niisiis, minu uus nuga, eile ostsin ühe pika saia, ja lihtsalt selle pärast, et saaks seda lõikuda, no nii vinge nuga on :)! Lugu lõppes sellega, et viilutasin peaagu terve saia ära ja kuna toitu ei sobi raisata, tegin külalistele suupisteid ja tillukesi moosisaiu.

Tomati-küüslaugusaiad

400 g tomateid
3 küüslauguküünt
½ dl õli
1 spl kuivatatud oreganot
natuke hakitud värsket basiilikut
soola, pipart
1 pikk sai
100 g riivitud juustu

1. Tükelda tomatid ja purusta või haki küüslauguküüned.

2. Sega omavahel tomatid, küüslauguküüned, õli, basiilik ja sool-pipar. Kata tomatisegu kaanega ja jäta umbes tunniks ajaks maitsestuma.

3. Viiluta pikk sai ning loa saiaviilud ahjuplaadile. Rösti saiaviile 250 kraadises ahjus paar minutit.

4. Keera saiaviilud teistpidi ning tõsta neile lusikaga tomatikastet peale. Riputa üle riivitud juustuga. Pane tagasi ahju ning küpseta veel 3-4 minutit, kuni juust on sulanud ja saiad krõbedad.


Hinnang: Ühed minu lemmikud, tomatikastet saab kasutada ka dipikastmena. Parem on kasutada natuke teravamat juustu, nt Gouda. Tomatitest tuleb lõikudes palju mahla, hea on need korraks sõela peale nõrguma panna, enne kui kaussi kallad, aga liiga kuivaks ei tasu ka nõrutada.

Retsepti algallikas: Pille Enden, Lia Virkus „Pereköögi kokaraamat“

Neljapäev, juuni 04, 2009

Juustukook

Mu vanemad armastavad väga juustukooki, tõsi küll, mitte selle tegemist :). Kui ma nädalavahetusel käin vaatamas, kuidas salat kasvab, siis nad on ikka külmkappi mõne paki toorjuustu varunud, pole enam vaja küsidagi, et mida sellega ette kavatsetakse võtta :).

Eelmine laupäev käisime Jäneda laadal, ja mina kui varajane inimene mõtlesin, et teen hommikul enne minekut koogi valmis, siis õhtul hea kohviga süüa. Kella poole kuue ajal tegin korra silmad lahti ja läksin tõstsin toorjuustu külmkapist kapi peale soojenema. Läksin tagasi magama ning kella seitsme ajal avastan, et keegi usinnäpp on vahepeal juustu kappi tagasi suranud, muidu ei tõuse keegi enne kaheksat, kui vaja pahadust teha, siis on kohe kõik üleval :). Tänu sellele avastasin, et mikrolaineahi polegi täiesti mõttetu köögividin.


Juustukook

10-11 Digestive küpsist
60 g võid
2 pakki toorjuustu
200 ml vahukoort
150 g suhkrut
1 muna
1 spl želatiini
½ sidruni koor ja mahl
1 tl vaniljeekstrakti

Serveerimiseks:
maasikaid

1. Purusta küpsised ning sega sulatatud või ja poole sidrunimahlaga ühtlaseks massiks. Suru küpsisemass küpsetuspaberiga kaetud 24 cm läbimõõduga koogivormi põhja. Pane koogivorm külmkappi tahenema.

2. Pane supilusikatäis želatiini külma veega paisuma.

3. Vahusta kergelt suhkruga külm vahukoor. Vaht peab olema selline natuke aimatav, mitte tugev. Sega hulka toasoe toorjuust. Vahusta mikseriga kiiresti ühtlaseks. Lisa vaniljeekstrakt ning riivi hulka natuke sidrunikoort ning ülejäänud sidrunimahl.

4. Lisa muna ning sega ühtlaseks. Lisa valmis segule želatiin.

5. Kalla toorjuustusegu küpsistest koogipõhjale ning pane külmkappi tarduma.


See on üks kõige tihedamini tehtav kook meie majapidamises. Tavaliselt panen ikka muna ka koogi sisse, annab sellise siidja tekstuuri, rasedaid ja allergikuid majas pole, ja eks kusagile peab ju neid mune panema, mida kanad produtseerivad :).

Mulle meeldib see kõige rohkem koos maasikamoosiga, kuigi olen vahest ka šokolaadikastet juurde teinud. Philadelphia toorjuust on kõige parem, aga asja ajab ära ka Tere toorjuust. Rama Bonjouri juustust tasuks aga eemale hoida, isegi siis ei maksaks seda selles koogis kasutada, kui soodukas oli :).

Kolmapäev, juuni 03, 2009

Piiks-piiks laenud

Ma olen täitsa profiks muutunud, mis puudutab laenu sissenõudjate händeldamist. Eks ole kogemust ka juba, mingi viimased pool aastat saan ma kõnesid, kust nõutakse raha, oleks siis et keegi pakuks raha, seda ei ole :). Asi ei ole teps mitte selles, et ma olen võtnud kaela hulka huvitavaid piiks-piiks laene. Lihtsalt minu telefon on registreertitud minu ema nimele ning tal on nimekaim, kelle hobiks tunduvad olevat kiirlaenud.

Asi, mis mind hullult ärritab on laenu sissenõudjate suhtlemisoskus, või rohkem küll selle puudumine. Alguses, kui ma noor ja lollike olin, siis ma olin hästi kena ja helistasin ja saatsin oma ema nimel viisakaid kirjakesi, et te nõuate raha valelt inimeselt. Võiks ju arvata, et sellest piisab, aga ei, ikka saadeti sõnumeid, et makske oma võlg ära. Asi paranes alles siis, kui ma natuke kõva häält tegin, ja lubasin igale poole kaevata inimese ahistamise pärast, ega ma pole mingi papist kiisu :).

Täna sain juba inkasso kaela, niipalju olen juba targemaks saanud, et kui telefonis minu ema küsitakse, küsin vastu, et milles asi. Kui öelda ei taheta, siis üheksal juhul kümnest on tegu mingi kiirlaenu teemaga ja selle rahanõudmise katse tapan ma juba eos. Isegi blondiinid õpivad, lõpuks :)!

Asi, millest ma aru ei saa, kui inimene laenu võtab, siis ei jää temast mingit märki maha või? Kuidas saab anda laenu inimesele, kelle telefoninumbritki ei teata?! Ja ega laenuandjad ei taha telefoninumbrit inimesega rääkimiseks, ikka sms-i saatmiseks. Kui sa ei taha ebameeldivaid telefonikõnesid teha ja laenu tagasinõudmise teema seda on, siis äkki peaks otsima teise töökoha?

Vot nii, saingi oma pahameele kirja panna, nüüd tagasi tööle, kaua ma ikka tööaega varastan :).

Esmaspäev, mai 25, 2009

Madeleine koogikesed

Ma broneerisin mingi miljon aega tagasi soodsalt ühe Helsingi kruiisi möödunud laupäevaks, arvates, et mai lõpus on piisavalt soe ja kuiv, ja eks mul oli igasugu vidinaid ka tarvis, mida minu teada ainult Soomest saab, üks neist mini-madeleine’i vorm :). Kuna ilm ei paistnud midagi head tõotavat, siis hakkasin uurima, kas Eestist ka madeleine’i vormi saada õnnestuks, suurte koogikeste vormi ostsin just Helsingist kui viimati käisin, ja ei jõudnud ennast ära kiruda, et miks väiksemat ka ei ostnud, no see ahnus ikka, mis muud :).

Helistasin juba pea pool ilma läbi ja isegi ühest kohast leidsin, aga ainult tellimise peale ja ikka päris krõbeda hinnaga, mille peale ihnuskoi minus pead tõstis, ja ütlesin tädile telefoni otsas, et ma natuke mõtlen :). Sama õhtul nagu muuseas, täiesti plaaniväliselt, astusin Realiseerimiskeskusesse sisse ja mida ma näen, mini-madeleine’i vorm ja maksab ainult pea 50 krooni ja kusjuures täiesti korraliku firma vorm veel pealekauba!

No tõesõna, sellised asjad juhtuvad ainult minuga, sest see pole esimene kord, kui ma terve maailma oma tahtmistega peapeale pööran, ja siis külapoest puhtjuhuslikult leian selle, mida mul vaja oli:).

Madeleine koogikesed

2/3 tassi (75g) jahu
1 tl küpsetuspulbrit
natuke soola
2 suurt muna
6 spl suhkrut
1 spl heledat pruuni suhkrut
¼ tl vanilliekstrakti
½ sidruni riivitud koor
6 spl sulatatud võid
1 tl mett

Peale raputamiseks:
tuhksuhkrut

1. Vahusta kergelt toasoojad munad kahe suhkruga.

2. Sega kausis omavahel jahu, küpsetuspulber ning sool.

3. Lisa munavahule jahusegu, sega õrnalt ühtlaseks. Edasi lisa vaniljeekstrakt ja riivitud sidrunikoor. Sega.

4. Lisa taignale jahutatud ja sulatatud või nign kõige lõpuks mesi.

5. Kata tainas toidukilega ning pane külmkappi. Tainas peab olema külmas vähemalt 30 minutit, aga võid hoida ka kuni 2 ööpäeva.

6. Pane ahi sooja 220 kraadi peale.

7. Jaga tainas pisikestesse madeleine vormidesse ning küpseta 7-10minutit. Kuni koogikeste servad muutuvad kuldseks.


Minu versioon: ajasin retseptist näpuga täpselt järge ja panin kõiki aineid niipalju kui kästi. Juba tainas maitses hea, mis siis veel valmis koogikestest rääkida. Panin pea terve vormitäie kruusi kohviga pintslisse :).

Hinnag: ilusad nunnud koogikesed ja maitsevad taevalikult, kui üle ei küpseta :).

Retsepti algallikas: Dorie Greenspan "Baking: From My Home to Yours"
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...