Tomati-küüslaugusaiad

Öine shopping tehtud ja nüüd olen ma Victorinox’i leivanoa uhke omanik. Vaatasin veel igatseva pilguga Villeroy & Boch nõudevalikut ja kõndisin kindlal sammul neist mööda, ostan neid siis kui rikkaks saan või tuleb supersoodus soodukas :).

Niisiis, minu uus nuga, eile ostsin ühe pika saia, ja lihtsalt selle pärast, et saaks seda lõikuda, no nii vinge nuga on :)! Lugu lõppes sellega, et viilutasin peaagu terve saia ära ja kuna toitu ei sobi raisata, tegin külalistele suupisteid ja tillukesi moosisaiu.

Tomati-küüslaugusaiad

400 g tomateid
3 küüslauguküünt
½ dl õli
1 spl kuivatatud oreganot
natuke hakitud värsket basiilikut
soola, pipart
1 pikk sai
100 g riivitud juustu

1. Tükelda tomatid ja purusta või haki küüslauguküüned.

2. Sega omavahel tomatid, küüslauguküüned, õli, basiilik ja sool-pipar. Kata tomatisegu kaanega ja jäta umbes tunniks ajaks maitsestuma.

3. Viiluta pikk sai ning loa saiaviilud ahjuplaadile. Rösti saiaviile 250 kraadises ahjus paar minutit.

4. Keera saiaviilud teistpidi ning tõsta neile lusikaga tomatikastet peale. Riputa üle riivitud juustuga. Pane tagasi ahju ning küpseta veel 3-4 minutit, kuni juust on sulanud ja saiad krõbedad.


Hinnang: Ühed minu lemmikud, tomatikastet saab kasutada ka dipikastmena. Parem on kasutada natuke teravamat juustu, nt Gouda. Tomatitest tuleb lõikudes palju mahla, hea on need korraks sõela peale nõrguma panna, enne kui kaussi kallad, aga liiga kuivaks ei tasu ka nõrutada.

Retsepti algallikas: Pille Enden, Lia Virkus „Pereköögi kokaraamat“

Võis praetud kikerherned

Nonii, lõpuks olen mina ka suurtest pidustustest toibunud ja kontaktivõimeliseks muutunud :). Ei mäletagi enam, millal viimati kella seitsmeni hommikul pidutsetud sai ja eks seetõttu läks ka meelest, et pimedas ja külmaga ei ole sobiva tualetikoha otsimine just kõige meeldivam tegevus, eriti kui veri on poolenisti siidriga asendatud :). Aga see selleks.

Seni olen ma kikerherneid ainult hummuse sisse pannud, aga Anni Arro „Salatid, pirukad, suupisted...“ lappates avastasin, et kikerhernestega võib ka muud huvitavat ette võtta.

Võis praetud kikerherned

1 purk kikerherneid
2 spl võid
½ küüslauguküünt
1 väike kuivatatud tšillikaun
mõned rosmariinioksad
soola, pipart
riivitud juustu

1. Nõruta kikerherned.

2. Sulata pannil või ning lisa hakitud küüslauk, rosmariinioksad ja sõrmede vahel
pudendatud tšillikaun.

3. Pruunista veidi ja lisa kikerherned. Sega kõik läbi ja prae paar minutit. Maitsesta soola ja pipraga.

4. Serveeri riivitud juustuga.



Minu versioon: Anni Arro kasutab enda versioonis serveerimisel peterselli, mina aga peterselli eriti ei armasta, ja tundub, et see tunne on vastastikune. Kõik muud taimed, mis pottidesse istutasin, läksid ilusti kasvama, välja arvatud petersell, mis ainult vindub ja hakkab vist otsast isegi kollaseks muutuma. Riivisin hoopis valmis roale natuke juustu peale, ja väga hea oli.

Hinnang: väga hea ja kiire vürtsikas roog. Ma arvan, et see sobib täitsa hästi suupisteks näiteks õlle kõrvale.

Retsepti algallikas: Anni Arro „Salatid, pirukad, suupisted...“

Gnocchi

Kartul on tore asi, igati maitsev ja eestimaine (juhul kui sul on tuttav põllumaa, kus seda kasvatada või head suhted turutädidega :)!), aga ega alati keedu- või praekartulit ju ei taha.

Ükspäev avastasin toidupoes pakki gnocchisid, kuna sälivusaeg oli neil hiiglama pikk, jätsin igaks juhuks ostmata, aga koju jõudes mõtlesin, et kui keeruline neid ikka ise teha on. Tuli välja, et ega eriti ei olegi :).

Retsepti koostisosad sain sealt, kust kõik mu tarkus pärit on, internetist ikka :). Kogused timmisin ise parajaks.

Gnocchi

1 kg kartuleid
1 muna
250 g jahu
soola
pipart

1. Pane kartulid koorega keema ning lisa keeduvette paar teelusikatäit soola.

2. Kui kartulid on pehmed, kalla vesi ära ja koori.

3. Tambi kartulid pudruks, kasuta kas pudrunuia või kahvlit või midagi veel peenemat ja moodsamat :).

4. Maitsesta kartulimass soola ja pipraga ning lisa soojale pudrule kiiresti muna.

5. Sega peotäite kaupa juurde jahu kuni moodustub sõtkutav tainas.

6. Rulli taingnast umbes 3 cm läbimõõduga kang ning lõika see terava noaga 2 cm pikkusteks juppideks.

7. Aseta gnocchid taldrikule tahenema.

Valmis gnocchi

Kogu tegevus peab käima päris kiiresti, et taigen maha ei jõuaks jahtuda. Kui taigen maha jahtub, siis ei ole ta enam üldse voolitav, lihtsalt pudenev puder :).
Mis puutub söömisesse, siis mina olen neid nii keetnud kui ka praadinud. Keetes on head lisandina näiteks kanale või lihale. Gnocchit võib keeta nagu pelmeene, erilist vahet polegi, ainult pelmeenidele panen keeduvette lehe loorberit, gnocchide puhul piirdun ainult soolaga lisamisega.

Keedetud gnocchi sinepiste sealihalõikudega

Hinnang: täitsa hea vaheldus tavalisele keedukartulile ja mis tähtis, neid saab sügavkülma panna ning max. 10 minutiga ongi valmis.

Praetud gnocchi kressi-jogurti dippiga

Ahjukettad

Väljas ilus talveilm ja valgetel inimestel pühade ajal puhkus, kuni jaanuarini kohe :). Käisin siis täna kohalikus raamatukogus, lisaks tavapärasele külagossipile; kes surnud, kes rase ja kes kellega käib, leidsin ka paar head raamatut.

Üks neist on Anni Arro "Salatid, pirukad, suupisted...". Tõeliselt tore raamat, lihtne ja kõik tundub väga maitsev, vähemasti pildi peal :).

Tegin täna lõunaampsuks ahjukettaid, käsi pole just kõige kindlam ja ühtegi ümmargust vormi käepärast ka polnud, siis tegin hoopis lillekesi :).

Ahjukettad

500 g lehttainast
4 tl pestot
1 tomat
125 g mozzarellat
8 musta kivita oliivi
Värsket basiilikut

1. Kuumuta ahi 230 kraadini.

2. Lõika tainast umbes 10 cm läbimõõduga ringid ja aseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile.

3. Määri igale kettale 1 tl pestot, pane peale 1 mozzarella- ja 1 tomativiil.

4. Küpseta ahjus 15 minutit.

5. Lisa igale pirukale 2 oliivi ja värsket basiilikut.


Minu variant: ma olen alati uskunud, et "if it's not broken, don't fix it", IT-poisid teeksid ühiskonnale, ja eriti MINULE teene, kui nad selle selgeks õpiksid, aga see selleks :). Ühesõnaga, mitte midagi retseptis ei muutnud, kohe mitte midagi, ju siis oli nii hea retsept või oli külmkapp seekord hästi varustatud :).

Hinnang: väga hea! Kindlasti läheb kordamisele, aga järgmiseks korraks muretsen ümmarguse, suuremat sorti küpsisevormi või õpin taignast noaga ringe lõikama, mis ka meenutaksid ringe, mitte mõnda kubismi suunda :).

Retsepti algallikas: Anni Arro "Salatid, pirukad, suupisted..."